Kõikidel religioonidel ja filosoofiatel on ühine allikas, vaimne läte. See on justkui puu tüvi, millel on palju oksi. Seda muistset allikat on nimetatud tarkusreligiooniks, kusjuures sõna “religioon” all mõeldakse siinkohal kõiki kogu olemasolevas peituva jumalikkusega taasühendavat (ladina keeles religare, millest on tulnud sõna “religioon”) õpetust, mitte aga eraldavat ja vastandavat uskumust. Muistne ühendav tarkusreligioon oli olemas juba siis, kui puudusid kõik meile tuntud filosoofiad ja religioonid, ning jääb alles ka pärast seda, kui neid enam ei ole. Selles sisalduv õpetus ei kuulu ühelegi religioonile ega ole piiratud mingi ühiskonna ega ka ajastuga. Niisuguse tarkuse kohta kasutatakse kreeka keelest pärinevat mõistet teosoofia, mis tähendab “ jumalik tarkus”. Seesama jumalik tarkus peitub võimalusena igas inimeses, kõiges olevas.