Mida toob sügis, millega seisavad inimesed silmitsi
Kehvade olude ja sissetulekuga inimesed otsivad viimaseid kopikaid. Iga investeering on tähtis, kuna tagasiteed ei ole. Selga sirgu enam lükata ei jaksa, kuna koormus paneb meid põlvili. Vägisi teeme näo, et kõik on hästi.
Seljataga kustuvad viimased tuled. Varju rüpes ja kassisammul sulguvad viimased asutused vaesuse või võlgnevuste tõttu. Veel mälestustes püsivad agulirajoonid sulgevad katkised aknad, mis teibitud või laudadega kinni löödud. Võetakse viimane moonakott, mis raskelt üle õla vajub, ja seatakse sammud pimeduse poole.
Midagi ei ole enam teha. Me võtsime halvimast parima, kuid oleme sunnitud alla andma võimukale ja näljasele jõule... tagasivaatamata ja kõrvus tuulekohin.
Kuidas jääme ellu?
Oma enda tarkusest, vanadest õpetustest? Kui vaja, siis võitleme, läheme võõrale maale, kus meid kunagi aidati? Kas ongi tulnud aeg, kus ei ole sõpru ega armu, vaid puhas ja barbaarne jõud?
Me ei taha, kuid viimne päev puhub pasunaid ja uus aeg ning kord annab endast märku. Tugevam jääb ellu, isegi kui ohver on sinu lähedane, tuttav või sõber. Küsime endilt: mis edasi?
Kas laskume põlvili ja laseme end alandada, või tõstame mõõgad ja hakkame vastu? Tema ees, kes on naelutatud troonile, pimestatud silmadega ja kuulama pandud meie nuttu.
Mida ta soovib? Kes on see, kes on võtnud endale õiguse meie elu elada? Oma higi ja verega, tulevaste põlvede heaolu nimel anti ära kõik, et jääda ellu. Nüüd aga tahab "Suur Vend", kes pole tundnud ei leina ega valu, tulla võtma oma jagu.
Kuid nüüd on aeg tõusta. Tõusta koos langenutega ja tõsta toos neile, kes on mattunud kaosesse. On rikutud reeglid ja peagi on aeg tasuda!
