Täiskuuöödel, kui augustikuu taevas on pilvitu ja kuuvalgus langeb õrnalt Haapsalu toomkiriku müüridele, võib seal näha midagi erakordset. Ristimiskabeli aknal ilmub nähtavale õrn, ähmaste piirjoontega naiskuju - Valge Daam, kelle kurb armastuslugu on sajandeid vana, kuid pole siiani oma võlu kaotanud.
Lugu viib meid tagasi keskaega, mil Haapsalu linnust valitses Saare-Lääne piiskop. Neis võimsates müürides kehtisid ranged reeglid - toomhärrad pidid elama kasinalt ning ühelgi naisterahval polnud õigust linnuse läve ületada. Kuid nagu tihti juhtub, ei küsi armastus seadustelt luba.
Üks toomhärradest armus kirglikult noorde neiusse. Mõnede allikate järgi oli tegemist eesti soost tütarlapsega, teised räägivad rootslannast. Armastus oli nii tugev, et nad ei suutnud teineteisest eemal olla. Nii sündiski plaan - toomhärra tõi neiu poisiriietesse maskeerituna kirikukoori lauljaks. Mõnda aega õnnestus neil oma saladust hoida, elades oma armastust varjatult linnuse müüride vahel.
Paraku ei kestnud õnn igavesti. Ühel päeval tuli pettus ilmsiks ning piiskoplik nõukogu mõistis karmi kohut. Toomhärra heideti linnuse vangikongi, kus tal lasti nälga surra. Neiu saatus oli veelgi traagilisem - talle anti kaasa vaid tükk leiba ja kruus vett ning müüriti elusalt poolelioleva ristimiskabeli seina sisse.
Juba 16. sajandist pärineb kiri, kus Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi kojaülem kirjeldab Haapsalu katedraalis nähtud jubedat punase sametiga palistatud valges rüüs naisekuju. Toona pidas kirjutaja seda kuradi ilmutuseks, kuid ehk oli tegemist just meie Valge Daamiga?
Tänapäeval kinnitab Haapsalu linnuse muuseumi juhataja Jaak Mäll, et Valget Daami võib tõepoolest näha - augusti täiskuuöödel, tavaliselt kella 11 ja 12 vahel õhtul. Tegemist on kütkestava valgusnähtusega, kus kabelisse paistev kuuvalgus peegeldub seinalt lõunapoolse akna klaasidele, luues ähmaste piirjoontega inimesesarnase valguslaiku. Muidugi on selleks vaja pilvitut taevast - kui pilved kuu varjavad, ei näita end ka Valge Daam.
Legendi pani 19. sajandil esmakordselt kirja Haapsalu õpetaja ja kooliinspektor Carl Russwurm, kuigi tema versioonis ei mainitud veel Valget Daami, vaid üksnes sissemüüritud naisterahvast. Aja jooksul on lugu kasvanud üheks Eesti armastatumaks kummituslooks, mis jutustab meile igavesest armastusest, mis ei tunne piire - isegi surm ei suuda seda lõpetada.
Nii seisabki Valge Daam sajandeid hiljem endiselt ristimiskabeli aknal, leinas oma armastatu järele, meenutades kõigile möödujatele, et tõeline armastus ei kao kunagi.
Kui soovite ise Valget Daami näha, tasub Haapsallu sättida just augustikuu täiskuuöödel. Võib-olla näete teiegi seda salapärast valguskuju, mis on paelunud inimeste meeli juba aastasadu.
