Mõnel taimel on lõhn, teisel õied ja kolmandal ravivad omadused. Kuid vaid üksikutel on sedavõrd sügav side inimhinge varjupoolega, et nende ümber põimuvad terved mütoloogiad. Alraun ehk harilik mandragoor (Mandragora officinarum) on kahtlemata okultse botaanika kuulsaim ja kardetuim esindaja – maapõues peituv antropomorfne juur, keda pole sajandeid peetud pelgalt taimeks, vaid elavaks sillaks maise ja vaimumaailma vahel.
Botaaniline reaalsus: mürgine öölane Vahemere küngastelt
Enne kui süveneda legendidesse, tasub heita pilk taime tegelikule loomusele. Mandragoor kuulub maavitsaliste (Solanaceae) väärikasse, kuid kurikuulsasse sugukonda, jagades sugulust belladonna, koerapöörirohu, ogaõuna ja tubakaga. Taim on pärismaine Vahemere maades ja Lähis-Idas.
Väliselt võib mandragoor esmapilgul tunduda üsna tagasihoidlik: laiad, kortsulised lehed laotuvad maapinnale madala rosetina, selle keskelt tõusevad kevadel kellukjad rohekasvalged või kahvatulillad õied ning sügiseks valmivad kollakasoranžid, magusalt lõhnavad marjad.
Kogu tema müstika ja oht koondub aga maa alla. Mandragooril on massiivne, sügavale ulatuv haruline sammasjuur. Kuna juurel tekib sageli kaks tugevamat külg, meenutab see rabavalt inimkeha – jalgu, käsi ja pead.
Biokeemiliselt on mandragoor äärmiselt tugevatoimeline ja ohtlik. Taim sisaldab tropaanalkaloide, eelkõige skopolamiini,hüostsüamiini ja atropiini. Need ained blokeerivad atsetüülkoliini retseptoreid närvisüsteemis, tekitades tugevat uimasust,krampe, deliiriumi, visuaalseid ja ruumilisi hallutsinatsioone ning suurtes kogustes eluohtlikku hingamishalvatust.Muistsed arstid – nende seas Dioskorides – tundsid seda toimet hästi ja kasutasid mandragoori veinitõmmist (morion) kirurgilise anesteetikumina. Tänapäeva praktilises taimekasutuses kuulub mandragoor rangelt mürgiste taimede nimekirja,mida ei tarvitata seespidiselt ega määrita nahale.
Okultsed seosed ja vastavused
| Maagiline kategooria | Traditsiooniline vastavus |
|---|---|
| Planeet | Saturn (piirid, maapõu, pimedus, surm ja taassünd) ja Veenus (viljakus, kirg, armumaagia) |
| Element | Maa (sügavus, materiaalsus, ankurdamine) ja Tuli (loitsujõu süütamine) |
| Polaarsus | Naiselik / Retseptiivne |
| Seotud jumalused | Hekate (allilma ja ristteede jumalanna), Hathor, Afrodite (kelle üks epiteete oli Mandragoritis) |
| Põhitoimed maagias | Kaitsemaagia, varanduse ja külluse ligitõmbamine, astraalrännud, viljakus, lembeloitsud |
Mandragoori unikaalsus seisneb kahe vastandliku planeedi – Saturni ja Veenuse – põimumises. Ühest küljest esindab ta Saturni rasket, varjulist ja allilmalikku gravitatsiooni; teisest küljest seob ta selle Veenuse meelelise, viljastava elujõuga.
Alraun maagilises praktikas: kodukaitsjast astraalse liitlaseni
Keskaja ja varauusaja Euroopa folkloorses nõiakunstis tunti alrauni kui üht vägevamat "familiari" ehk vaimset abilist.Taim ei olnud rituaalis passiivne tööriist, vaid teadvusega olend.
Koduhaldjas ja küllusetooja: Saksa ja germaani pärimuses oli alraun laekas hoitav koduvaim (Erdmännlein).Juurt pesti rituaalselt allikavee või punase veiniga, mähiti kallisse valgesse siidi või linasesse kangasse ning asetati spetsiaalsesse puidust laekasse. Usuti, et hästi hoitud alraun valvab kodu, kahekordistab laekasse pandud mündid ja hoiatab peremeest eesootavate ohtude eest.
Nõiasalvid ja astraallend: Traditsioonilises Euroopa nõiakunstis oli mandragoor koos teiste maavitsalistega üks koostisosa rituaalsetes lendamissalvides (flying ointments). Tropaanalkaloidide esilekutsutud kehavälised aistingud ja raskuse kadumise tunne võimaldasid maagil teadvuse tasandil rännata vaimumaailma ja esivanemate juurde.
Kaitse- ja nukulooming (Poppet): Kuna juurel oli juba valmis inimese kuju, kasutati teda sageli kõrgeima taseme kaitsenukuna. Ta seoti konkreetse isiku energiaga, et peegeldada tagasi needusi, tõrjuda haigusi või ankurdada ruumi tugevat kaitseväge.
Lood läbi aegade: Piibli armuõuntest popkultuuri karjeteni
Alrauni lugu on rännanud läbi sajandite, jättes oma jälje nii pühakirjadesse kui ka tänapäeva fantaasiamaailma.
Piibli armuõunad: kauplemine viljakusega
Üks vanimaid kirjalikke viiteid pärineb Esimese Moosese raamatu 30. peatükist. Lugu räägib Jaakobi naistest Least ja Raahelist. Lea poeg Ruuben leiab nisulõikuse ajal väljalt taimi – heebrea keeles dudaim ehk „armuõunad“ (traditsiooniliselt mandragoori marjad). Viljatu Raahel ihkab marju sedavõrd, et nõustub tehinguga: taimede eest saab Lea veeta öö Jaakobiga. Selles iidses loos esindab alraun meeleheidet ja lootust – usku, et looduse varjatud jõud suudab murda viljatuse needuse ja tuua tagasi kaotatud armastuse.
Keskaja sünge rituaal: koera ohverdamine
Hilisantiigis ja keskajal levis uskumus, et maast välja kistud mandragoor toob kuuldavale üleloomuliku, kõrvulukustava karje, mis tapab iga kuulja kohapeal või ajab ta pööraseks. Et juurt kätte saada, mõeldi välja keeruline rituaal: korjaja sulges oma kõrvad tihedalt vahaga, kaevas mulla juure ümbert lahti ja sidus taime nööriga musta näljase koera külge. Kui koerale visati lihatükk, tõmbas ta juure maast välja, kuulis karjet ja langes surnult maha. Legend oli geniaalne vahend hoida taime hind turul astronoomiliselt kõrge – ostja ei maksnud juure, vaid surmaohtliku julguse eest.
Shakespeare ja gootika
Kirjandusklassikas seostus mandragoor sügava unustuse ja luupainajatega. William Shakespeare mainib teda korduvalt:näiteks „Romeos ja Julia“ ahastab Julia hauakambri ees, kartes hääli, „mis meenutavad mandragoori karjeid, mida kuuldes surelikud kaotavad mõistuse“. Teoses „Antonius ja Kleopatra“ nõuab Kleopatra mandragooritõmmist, et magada maha kogu aeg, mil tema armastatu on temast eemal.
Kaasaegne popkultuur: Harry Potter ja Witcher
Tänapäeva põlvkond tunneb taime eelkõige J. K. Rowlingi raamatust „Harry Potter ja saladuste kamber“. Seal kujutatakse mandragoori pottides kasvavate kiuslike mudilastena, kelle kisa nõuab kõrvaklappide kandmist ja kelle ekstrakt aitab ravida kivistumise needust. Mängude ja fantaasiakirjanduse austajad teavad teda sarjadest nagu The Witcher, kus mandragoorijuurt kasutatakse alküümilistes tõmmistes ja võimsates eliksiirides.
Alraun kaasaegses altaripraktikas
Tänapäeva teadlik maagiline praktiseerija ei vaja füüsilist, ohtlikku juurt ega pea ohverdama loomi. Mandragoori arhetüüp toimib suurepäraselt sümbolina:
Sümboli hoidmine: Keraamiline, puust nikerdatud või pronksist alraunikujuke altaril toimib suurepärase kaitsetalismanina ja meeldetuletusena taimeriigi teadvusest.
Aeglase kasvu meeldetuletus: Kuna mandragoor kasvatab oma väge sügaval pimeduses ja väga aeglaselt, sobib tema kujutis töölauale või altarile toetama projekte, mis nõuavad süvenemist, varjatud küpsemist ja kannatlikkust.
Kuulamine ja piirid: Ta tuletab meelde iidset esoteerilist tõde: kõik saladused ei pea olema avalikud. On teadmisi,mida tuleb käsitleda aupaklikult ja vaikuses, vastasel juhul võivad need meid lämmatada.
Alraun jääb igaveseks meenutama aega, mil inimene ja loodus suhtlesid omavahel läbi müstilise dialoogi – kus igas kumeruses nähti hinge ja igas maapõue saladuses peitus võimalus imeks.
