Tallinna vanalinna kitsastel tänavatel ja sajanditevanustes hoonetes peituvad lood, mis panevad meie kujutlusvõime lendama ja südame kiiremini põksuma. Üks selline paik, mis on sajandeid hoidnud endas sügavat müsteeriumi, on Lühikese jala väravatorn. See keskaegne ehitis pole mitte ainult tunnistajaks olnud Tallinna pikale ja kirjule ajaloole, vaid on ka koduks ühele Eesti kurikuulsaimale vaimule - mustale mungale.
Vangide karjed öös
Juba 17. sajandi alguses, kui Tallinn oli veel Rootsi võimu all, hakkasid levima kummalised jutud Lühikese jala väravatornist. Lähedalasuva tallitorni vangid kaebasid öösiti kuuldavate kaeblike häälte üle. Nad väitsid, et kuulevad mungakuues mehe sammude kaja ja näevad vahel isegi tema varju müüridel. Kas need olid vaid vangide rahutud unenäod või midagi enamat?
Korter number kolm: Portaal teispoolsusesse?
Aastad möödusid ja legend mustast mungast jäi püsima, kuid alles 20. sajandi alguses sai see uue hoo sisse. Eriti kurikuulsaks sai Lühikese jala elamu kolmas korter. 1935. aasta sügisõhtul kolis sinna vene päritolu daam, kes pidi peagi kogema midagi, mis muutis tema maailmapilti igaveseks.
"Ma polnud kunagi uskunud vaimudesse või üleloomulikesse nähtustesse," meenutas naine hiljem. "Kuid see, mida ma seal korteris kogesin, pani mind kahtlema kõiges, mida ma olin varem tõeks pidanud."
Ühel pärastlõunal, kui päikesekiired valgustasid tuba, märkas naine äkki oma klaasukse taga ebatavalist helendust. Selle valguse seest eraldus aeglaselt halli rüüd kandev kogu. "Ta oli nii suur, et tundus, nagu oleks ta pea peaaegu lage puudutanud," kirjeldas naine. "Tema käed olid laiali sirutatud, justkui oleks ta ristil. Ma ei suutnud algul liigutadagi, nii hirmunud ma olin."
Munga kurb saatus
Järgnevatel nädalatel muutusid kohtumised salapärase mungaga üha sagedasemaks. Naine nägi teda põlvitamas, palvetamas ja vahel isegi nutmas. "Tema silmad kandsid endas sügavat kurbust ja kahetsust," meenutas naine. "Ma hakkasin mõtlema, mis võis olla juhtunud, et selline vaim on määratud igavesti siin kummitama."
Vastus sellele küsimusele tuli ootamatult. 1930ndatel aastatel oli Tallinn tuntud kui Põhjamaade okultismi keskus. Paljud seltsid ja ühingud tegelesid paranormaalsete nähtuste uurimisega, püüdes leida teaduslikku seletust seletamatule. Üks selline grupp, Psüühiliste Uurimuste Selts, võttis ette Lühikese jala väravatorniga seotud müsteeriumi lahendamise.
Ühe seansi ajal väitis meedium, et on saavutanud kontakti musta munga vaimuga. "Ta ütles mulle, et oli kunagi Tallinna timukas," selgitas meedium hiljem. "Pärast aastaid surma ja kannatusi jagades otsustas ta pöörduda usu poole ja sai mungaks. Kuid tema mineviku patud jälitasid teda ka pärast surma, jättes ta igaveseks kummitama seda torni."
Teispoolsuse väravad avanevad
Must munk polnud ainus üleloomulik nähtus, mida Lühikese jala väravatorniga seostati. Mitmed tunnistajad on rääkinud veristatest mehepeadest, mis ilmuvad ja kaovad seintel, tantsivates munkadest, kes ilmuvad öösiti koridoridesse, ja isegi hansakogedest, mis väljuvad seinte seest, tuues endaga kaasa meretuule lõhna ja merelindude kisa.
Üks eriti intrigeeriv lugu räägib noorest tütarlapsest helesinisel kleidis, keda on nähtud jooksmas mööda Pika jala müüri, tema kannul kummalised, hiiglaslikud ämblikud. "See oli, nagu oleksin astunud otse keskaegsesse õudusunenäkku," kirjeldas üks tunnistaja. "Tüdruku naer segunes ämblike klõbinaga, luues heli, mida ma ei unusta iial."
Lõpetuseks
Lühikese jala väravatorn seisab endiselt, vaikne tunnistaja sajandite sündmustele ja lugudele. Must munk ja teised vaimud, kes seda paika koduks peavad, meenutavad meile, et minevik pole kunagi täielikult möödas. Nad kutsuvad meid uurima piire nähtava ja nähtamatu, teadaoleva ja tundmatu vahel.
Järgmine kord, kui jalutate Tallinna vanalinnas ja möödute Lühikese jala väravast, peatuge hetkeks. Kuulake hoolikalt - võib-olla kuulete munga vaikseid samme või näete vilksamisi helesinist kleiti müüri ääres. Sest kes teab, millised saladused veel peituvad nende iidsete müüride vahel, oodates avastamist.
